Igavust peletamas

Claral oli igav. Tal oli tõesti väga igav. Kuna neiule meeldib puude otsas ronida siis ronis ta ühe kuuse otsa. Õnneks oli ta pannud selga hallid dressipüksid, halli dressika ja lilla T-särgi.

Melan oli jälle pidanud metsa tulema. Teda ootas uus kohtumine enda vanemaga. See vampiir oli talle justkui ema-isa eest, kuid neil oli selgelt kokkulepitud, et teda kutsutakse vanemaks. See vampiir varustas teda kõigega, mida tüdruk vaid ihkas, eriti plasmajoogiga, kuid siiski emalikku hoolt ja isalikku armastust ta ei pakkunud. Melani seisis ühe kuuse taga ja ootas. Äkitselt kuulis ta enda ülevalt sahistamist. Ta vaatas üles, kuid ei märganud midagi ega kedagi. Orav, mõtles ta.

Clara istus ühele tugevale oksale ja pistis käe taskusse. Mõne aja pärast võttis ta sealt välja kiirnuudlite paki. Ta hakkas neid isukalt sööma, kuivalt.

Melan kuulis krabistamist ja mõtles, kas vanem juba tuli. Siis sai ta aru, et see tuli tema ülevalt. Ta varjus puu taha ja vaatas üles. Seal oli mingi tüdruk, kes sõi nuudleid.

Clara pistis uuesti käe taskusse. Sealt ta võttis välja oma telefoni ja kõrvaklapid. Ta pani need kõrva ja pani telefonist muusika Getter Jaani & Koit Toome "Valged ööd".

Melani pööritas silmi ja toetas selja vastu puud.

Clara toetus vastu puutüvi ja hammustas kiirnuudleid. Pooled kukkusid alla maha.

"Hei!" hüüdis Melan kurjalt puu otsas olevale tüdrukule, kuna pool tema lõunasöögist lendas otse Melanile pähe.

Clarale tundus, või ta kuuliski, et keegi karjus. Ta võttis kõrvaklapid peast ja vaatas ringi. Kedagi pole. Kujutasin siis endale ette, mõtles Clara ja pistis kõrvaklapid kõrvadesse tagasi.