Dark Cafe House

Väljas hakkas juba hämarduma kui Jason Dark Cafe House'i sisse astus. Tal oli linnas asju ajada ning nüüd võis aja maha võtta. Poiss suundus leti äärde ja tellis omale kakaod. Kohvi ja selle lõhna ta väga ei sallinud ja söögiisu polnud. Oma kruusi kätte saanud ja selle eest maksnud suundus ta Kohviku tagaosas olevate pehmete diivanite poole, et seal mõnusalt lebotada ja aega surnuks lüüa.

OT: Suzanne

Suzanne astus samuti Dark Cafe House'i sisse. Ta oli just käinud pargis ja nüüd oli tal kõht tühi. Suzy läks leti äärde ja tellis kohvi ning salatit. Ta märkas, et kõik pehmete diivanitega lauad on täis ja ohates kõndis ta aknaäärsesse lauda. Varsti toodi kohvi ja salat ning neiu hakkas isukalt salatit sööma.

Kuuldes ukse sulgemist kiikas Jason leti poole ja märkas tuttavat tüdrukut. Kust ta teda küll teadis? Aaaa.. Kas see on seesama tüdruk, kes muusikatunnis teda naeris? Muie tuli poisi näole ja ta jälgis kuidas tüdruk aknaalla istus.
Talle vist meeldivad aknad naeris poiss omaette ja võtis lonksu oma kakaost.

Suzanne vaatas enda ette ja märkas tuttavat poissi, kes tegi muusikatunnis naljjakat liigutust. Ta tõusis püsti, võttes muidugi kohvi ja salati kaasa, ning liikus poisi laua poole. "No, me oleme juba tutvunud ja ma mõtlesin, et äkki puhuks juttu. Võib siia istuda?" küsis Marie ja naeratas.

Poiss tõstis pilgu ning vaatas Suzannele otse silma. " Jah, muidugi." Suutis ta sõnad lõpuks oma suust välja rebida. Jas oli hetkeks mõttesse vajunud, kuid tõi ennast ruttu maapeale tagasi ja näidates käega, et tüdruk istuks.

Suzanne istus täpselt Jasoni ette ja asetas salatitaldriku ning kohvitassi lauale. "No.. mis sind siis siia tõi?" küsis Suzy naeratades. Ta ei viitsinud tuimalt lihtsalt istuma jääda.

Jason krimpsutas nina nähes, et Suzanne kohvi joob. " Tõsiselt? Kohvi? Kõige jubedam jook üldse." ütles poiss endiselt nina krimpsutades ja naerdes. "Sa peaksid siinset kakaod proovima. Lihtsalt parim! See ongi põhjus, miks ma siin istun" sõnas Jason oma kruusi laualt haarates.

Suzanne muigas. "No eks ma siis joon kohvi ära ja tellin kakaod, boss!" naeratas Suzanne ja sõi salatit veidi.

" Nii juba läheb! Usu mind, peale seda kakaod ei taha sa kohvist enam midagi kuulda." Seletas Jason endas täiesti kindel olles. Talle meeldis Suzanne iseloom ja huumorimeel ja see, et tüdrukuga koos olles, ei pidanud ta teesklema.

Suzanne purskas jälle naerma. "Olgu," suutis ta vaid vastata, kui jälle naerma purskas.

" Tundub, et sa oles üks õnnelik inimene. Kogu aeg naerad. Või olen ma tõesti nii naljakas?" Jason jälgis Suzannet. Tema arust sobis Suzyle naeratus lihtsalt suurepäraselt. "Kust sa muidu siis pärit oled?" Uudishimu tüdruku vastu aina kasvas.

Suzanne naeris jälle. Kuid kui Jason küsis kust ta pärit on, muutus Suzy tõsiseks. Ta hakkas vaikides oma salatit edasi sööma. Talle tulid kõik asjad jälle meelde.

"Vabandust, ma ei tahtnud su tuju rikkuda." Kogeles Jason nähes Suzanne tõsist nägu. "On kõik korras? Kui midagi rääkida tahad, siis ma olen hea kuulaja." Ütles Jason Suzyle õrnalt naeratades.

"Ma arvan, et peale seda, kui ma seda sulle räägin, ei taha sa mu sõber enam olla," sõnas Suzanne vaadates Jasoni silma.

"Kuidas sa saad üldse midagi sellist mõelda Suzy!?" Jason tõstis oma pilgu ja see kohtus Suzanne omaga. "Usu, mind ei hirmuta sinu juurest miski minema. Räägi aga julgelt, hakkab kergem." Julgustas ta tüdrukut nii kuis oskas. Ta ei olnud sellistes asjades kunagi hea olnud. Lohutamine ja julgustamine. Aga ta on alati inimesed ära kuulanud. Vahel piisab ka sellest.

Suzanne hingas sügavalt sisse ja mõtles, kust alustada. "No mu vanemad olid, või on, joodikud. Lapsepõlves mul polnud riideid, kõik raha läks alkoholile. Talvel ma külmetasin, käisin isegi koolis räpaste riietega. Mul polnud sõpru välja arvatud üks tüdruk. Hakkasin raha korjama jne.. Siis lendasin siia." seletas Suzy vaikselt, peaaegu sosinal. Neiu hingas korra veel sügavalt sisse. "Ja siin ma nüüd olengi,"

Jason võttis Suzannel Kätega õlgade ümbert kinni ja andis talle kerge kallistuse. "Kõik on korras." Sosistas ta vaikselt. Jas teadis täpselt, mida Suzanne on läbi pidanud elama. Jasonil oli sõber, kes oli enam vähem samas olukorras ja lõpuks elas see poiss Jasoni juures, sest kodus oli võimatu olla. "Mul on hea meel, et sa just siia lendasid." Ütles ta naeratades üks käsi endiselt tüdruku õlal.

Suzanne muigas. Ta jõi oma kohvi tühjaks ja sammus leti poole. Seal tellis ta endale ühe kakao ja keeras end ümber, kus Jason muigas. Suzy naeratas ja ütles leti taga olevale naisele, et ta tooks selle kakao siis sinna lauda. Naine noogutas ja Suzy kõndis tagasi Jasoni lauda.

"Usu mind, sa ei kahetse, et selle kakao võtsid." ütles Jason tagasi laua juurde saabunud Suzyle ennast mugavamalt istuma sättides.

Suzanne kehitas õlgu. "Võibolla," muigas Suzy ja võttis oma telefoni välja. Ta hakkas seal Pou'd mängima.

OT:

Jason jälgis Suzannet. Talle tundus uskumatu, et nad nii kiiresti nii hästi läbi hakkasid saama. "Ma ei oleks elus uskunud, et mõni tšikk nii lahe võib olla nagu sina." lausus ta peale pikka vaikust oma kruusi jõllitades.

Suzanne muigas ja vaatas Jasonit. Ta pani Pou kinni ja pistis telefoni taskusse. Lõpuks toodi tema kakao ja Suzanne tänas. Ta andis naisele veidi rohkem, kui see kakao maksis, aga Suzanne ütles et, see oli jootraha. Ta vaatas Jasonit. "Kui sa mulle valetasid enne, et see on hea, siis ükskord sa saad!" muigas Suzanne ja ootas veidi kuni see ära veidi jahtub. Olles seda vahetevahel vaadanud, tekkis tal isu ja võttis ühe suure sõõmu.

" Nooh? Kuidas on?" küsis Jason kohe, kui Suzanne lonksu oli võtnud.

Suzanne muigas. "Tead, päris halb on," naeris Suzy. "Okei, okei. Tegelt on päris hea,"

"Sa tõesti uskusid, et ma valetan? Küll ma juba tean, mis hea on." Naeris Jason. Ta kruus oli lõpuks tühjaks saanud ning poiss asetas selle lauale ning lükkas veidi eemale.