Sophia's Cafe

Katelyn astus Sophia kohvikusse sisse ja seisis järjekorda. Üsna pea tellis ta endale ühe Romana pitsa ja cappuchino. Seejärel istus ta ainukese vaba laua taha kohviku taga nurgas. Tüdruk tõmbas pusa üle pea seljast, sest kohvikus oli nii tohutult palav. Tema cappuchino toodi talle kohe kätte, aga pitsaga pidavat veel aega minema.

OT: Jason, ma oletan?

Väljas oli suhteliselt jahe ja Jason astus lõdisedes kohvikusse. Ta vaatas hetkeks ringi ning astus siis leti äärde, et omale suur kakao ja kaks lihapirukat tellida. Oma asjad kätte saanud ja nende eest maksnud otsis ta kohta kuhu istuda. See oli aga võimatu, sest kohvik oli rahvast täiesti täis. Lõpuks silmas ta kohviku tagaosas tüdrukut, kes üksi istus ning sinna Jason suunduski. "Hei! On see koht vaba?" küsis Jas, kui oli laua juurde jõudnud ning osutas tüdruku vastas asuvale toolile.

Katelyn noogutas ja naeratas poisile. "Katelyn Emilie White," lausus ta siis ka oma nime sellele poisile. Tüdrukul polnud kenade poiste vastu midagi.

Jason asetas oma kakao ning pirukad lauale "Jason Clark," tutvustas poiss ennast naeratades ja istus lauda. "Ja minks nii kena neiu siin niimoodi üksi istub?" küsis Jas vaadates tüdruku poole.

"Tulin just järve äärest pildistamast ja otsustasin kohvikust läbi astuda," kostis Kat vastuseks ja rüüpas ühe lonksu oma cappuchinost. Õige pea tõi ettekandja talle ka tema Romana pitsa ja tüdruk hakkas kohe isukalt seda sööma.

"Sa tegeled fotograafiaga? Lahe," imestas Jason ning haukas suure ampsu oma pirukast, pudistades seda igale poole. Seejärel pühkis ta lauale kukkunud tükikesed kokku ning asetas need taldrikuservale. "Ehk raatsid mulle kunagi oma pilte näidata," muigas ta kergelt Kat'i silmitsedes.

"No võib ju kah," vastas Kat ja hammustas oma pitsat. "Ma teen hetkel ühele loodusajakirjale pilte Washingtoni looduskaunitest paikadest, samuti sain ma pakkumise ka ühelt kalendrifirmalt. Ühesõnaga kui ma kooli ära lõpetan, siis saab must ilmselt elukutseline fotograaf. Ja ega sinna enam teab mis kaua aega ei olegi, sest ma olen juba 12. klass."

"Seljuhul oleme me klassikaaslased," teatas Jason kuuldes, et Katelyn käib samuti 12.klassis. "Oled siin uus? Pole sind nagu varem näinud siinkandis," küsis Jason uue küsimuse samal ajal mõttesse vajudes, et kontrollida ega ta tüdrukut varem kusagil kohanud pole. Kahjuks ei tulnud ta kohe kuidagi tuttav ette.

"Uus jah," vastas Kat. "Ma alles hiljuti kolisin siia. Enne seda elasin ma Eestis, aga nüüd kolisin siia fotograafiat õppima," rääkis ta, hammustas oma pitsat ja jõi oma cappuchinot peale.

"Eestis? Hmm.. Pole kuulnudki." lausus Jason üllatunult. Ta polnud sellisest kohast kunagi varem kuulnud. "Kuidas siin muidu meeldib siis?"

"Siin on väga palju looduskauneid paiku ja väga palju, mida pildistada, aga see deemonite, nõidade, haldjate, libahuntide ja vampiiride värk, millest ma enne siia kolimist midagi ei teadnud... See tuli jah kuidagi ootamatult," vastas Kat. "Aga sina, sa oled siin juba vana kala, nagu öeldakse. Äkki räägid mulle natuke meie koolist? Kuidas seal õppida on, kas õpetajad on nii enam-vähem..."

" Noh, kooliga võib tegelikult täitsa rahul olla. Niipalju kui mina olen märganud, siis õpilased teevad seda mida ise tahavad. Kui tahavad siis lähevad tundi, kui ei taha siis mitte. Ja enamus inimesi on väga head suhtlejad," seletas Jason taaskord pirukast ampsu võttes ja kakaod peale rüübates. "Vähemalt need, kellega mul on au suhelda olnud," lisas ta ruttu.

"Ahsoo," pomises Kat. Ta sai oma pitsa söödud ja jõi veel oma cappuchinot. "Sa elad muidu ühikas?" küsis ta siis.

"Jep. Suht tüütu igapäev bussiga sõita, ühikas palju lihtsam ju ja ega seal metsa vahel eriti lõbus ka ei ole, " vastas Jason Kat'i küsimusele kergelt naerma hakates oma vastuse üle. "Päevad läbi vist ikka seeni ei korja," lisas ta veel ja puhker siis naerma.

Kat muigas. "Ma puhtalt sellepärast küsisin, et ma ise elan ühes mereäärses villas," sõnas ta. "Võib-olla tuled mulle kunagi külla?" Külaliste üle oli tüdrukul alati hea meel, sest ega tal neid väga palju ei käinud.

" Oo, juba küllakutse?" muigas Jason flirtivalt Katelyni poole vaadates, kuid tõmbas ennast siis tagasi ja ütles" Eks ikka võib ju tulla," see mõte meeldis poisile.

"Võib-olla siis, kui sa oma pirukad söödud saad?" pakkus Kat muigega. "Kui sul just mingeid muid plaane pole." Tüdrukul oli niikuinii plaanis siis, kui ta on oma cappuchino ära joonud, koju minna, aga üksinda poleks seal ilmselt väga midagi teha, nii et oleks väga tore, kui Jason ka tuleks.

" Eks ma siis kugistan rutem," ütles Jas ja kugistas oma pirukaid vahepeal kakaod peale lonksates. Tal ei olnud muid plaane ja peale kohviku külastamist oleks ta ilmselt ühikasse põõnama ja aega surnuks lööma läinud.

"Söö rahulikult, kiiret pole," sõnas Kat muigega ja rüüpas ise ka vahepeal oma cappuchinot. Kui ta selle joodud sai, tõi ettekandja talle arve. "Sularaha mul ei ole, ma sooviksin kaardiga maksta," lausus tüdruk. Ta jalutas kassa juurde, lükkas oma pangakaardi kaarditerminali, sisestas PIN koodi ja ootas, kuni vajalik summa on tema pangaarvelt lahkunud. Seejärel võttis ta kaardi kaarditerminalist välja ja torkas selle oma lühikeste pükste taskusse. Ta läks tagasi selle laua juurde, mille taga Jason veel istus ja oma viimast pirukat sõi, ja tõmbas endale juba pusa üle pea selga.

Jason sai pirukatega ühele poole ning rüüpas viimast kakao tilka, mis kruusi veel jäänud oli. "Nonii!" ütles ta siis ning tõusis ljakki selga tõmmates laua tagant püsti.

Kat naeratas Jason'ile. "Tule!" lausus ta ja kõndis kohviku ukse poole.

OT: Sa vasta veel siia ja siis ma teen neile Kat'i villasse teema

Jason järgnes Kat'ile tehes omale inimeste ja toolide vahel teed. Lõpuks jõudis ta ukseni ning nad astusid Katelyniga kohvikust välja jaheda õhu kätte.